Filmikriitika

Me ei saa eitada, et Shinsuke Sato „Ma olen kangelane” on lõbus, kuid see pole kaugeltki suurepärane film.

Huvitav Austraalia ettepanek Ariel Kleimani partisaniks, kuigi esimesest hetkest liiga etteaimatav.

Todd Strauss-Schulsoni mängufilmi debüüt "The Final Girls" on olnud üks Sitgesi festivali suurepäraseid võitjaid.

'Roheline tuba' on kahtlemata olnud 2015. aasta Sitgesi festivali üks parimaid filme, vaatamata sellele, et see pole lõpuks võitjate nimekirja jõudnud.

New Yorgi festivalil osalevad kriitikud on valinud selle, mis nende jaoks on olnud konkursi parim.

Paljud mõtlevad, milliseid filme nagu "Tangerine" Sitgesi festivalil teevad, kuid nad hindavad üksteist kindlasti.

Selle uue Michael Almereyda filmiga, mida nimetatakse eksperimenteerijaks, on raske ühendada, nagu see juhtub paljude tema teostega.

Cédric Anger viib meid lähemale ühe mõrvari kujule, kes tõi 70ndate lõpus tagurpidi nii Prantsuse politsei kui ka sandarmeeria.

Paula Ortiz viib meid Lorca universumile lähemale filmiga "Pruut", mis on "Verepulmade" mugandus.

Sitgesi festival 2015 avati eelmisel reedel Robert Eggersi filmiga "Nõid", mis on lõpuks võistluse väljaande vääriline algus.

Tänapäeval Toronto festivalile kogunenud kriitikud on koostanud nimekirjad Kanada võistluse parimatega.

Sel aastal on Molins de Rei õudusfilmide festival olnud üsna regulaarne, ilma liiga silmapaistvate filmideta, kuid vastuvõetava keskmise tasemega.

"Ma elasin üle zombie holokausti" ei olnud Molins de Rei õudusfilmide festivali parim film, kuid see oli kõige naljakam.

Molins de Rei õudusfilmide festivali võitjate nimekirjas tõsteti esile "Tähised silmad", mille peategelane Alexandra Essoe pälvis erilise tunnustuse.

Kahtlemata on "Mees apelsinis" olnud selle Molins de Rei festivali selle väljaande kummaline ettepanek.

„Julia on olnud üks Molins de Rei õudusfilmide festivali auhinnatud filme.

15 aastat pärast debüüdi suurt õitsengut koos Daniel Myrickiga naaseb Eduardo Sánchez leitud filmivõtete juurde filmiga „Exists“.

Pärast Sitgesi festivali läbimist jõudis Brian O'Malley debüütfilm "Let Us Prey" Molins de Rei õudusfilmide festivalile.

Raske on mõista, miks "Living Dark" on valgust näinud alles kuus aastat pärast selle teostamist.

Billy Sense tuli Molins de Rei õudusfilmide festivalile oma arvustusega klassikast "Frankenstein" ulme võtmes "Jumalale lähemal".

Õuduskomöödiad kipuvad hästi toimima, eriti festivalidel ja "Äärelinna gootika" pole erand.

Martín Desalvo esitab meile uue nägemuse vampiirist oma esimeses soolo mängufilmis "Päev tõi pimeduse".

Festivali Molins de Rei esimesel päeval saime nautida filmi, mis kahtlemata räägib hirmust nagu vähesed teised, "Sügisveri".

Audrey Cummingsi "Berkshire'i maakond" oli film, mis vastutas Molins de Rei festivali ametliku osa käivitamise eest.

See on 10. Sitgesi festivalil nähtud parimate filmide Top 47.

David Robert Mitchell on oma uue filmiga "It Follows" näidanud, et asjad on palju lihtsamad, kui paljud arvavad.

"Kui loomad unistavad" on ebaõnnestunud katse teostada Tomas Alfredsoni "Lase õige sisse", kuid koos hundinaistega.

Kevin Smithi uuendatakse oma uue filmiga "Tusk", mis on segu komöödiast ja veidrast õudusest.

Alexandre Bustillo ja Julien Maury uus film "Aux yeux des vivants" on 47. Sitgesi filmifestivalil tekitanud paraja elevust.

Fantastilise ja Ameerika indie -kino segu, pole ime, et "Jamie Marks is Dead" on käinud nii Sitgesis kui ka Sundance'is.

Palju Noah Chomsky ja väike Michel Gondry. See on "Kas pikk mees on õnnelik?"

Kahtlemata on Shahram Mokri "Kala ja kass" üks Sitges'i festivali selle väljaande julgemaid ettepanekuid.

"Head ööd emme" on tõenäoliselt üks 47. Sitgesi filmifestivali parimaid filme.

Midagi huvitavat pole Leigh Janiaki teos "Mesinädalad", film, mis ei haagi ega hirmuta, veel vähem üllatusi.

Kuigi see ei näita meile midagi uut, on Jeong Yeon-shiki lint "The Fives" üks toode rohkem kui hitt.

Hitoshi Matsumoto filmiga silmitsi seismine on keeruline ja peate lugema "R100" ridade vahelt.

Ana Lily Amirpouri esimene mängufilm "Tüdruk kõnnib öösel üksinda koju" oli 47. Sitgesi festivalil üks tähistatumaid.

Maximilian Erlenweini märulipõnevik "Stereo" vihjab esialgu kommetele, kuid süžee edenedes tuhmub.

Kui leidub film, mis esindab Sitgesi filmifestivali 47. väljaande peamist moto kui ükski teine, siis on see "Hobusepea".

Vietnami kino on Sitgesi festivali uues väljaandes esindanud futuristlik film "2030".

Märulitrillerina, "See deemon sees", oleme seda näinud tuhat korda ja psühholoogilise põnevikuna, mis näib olevat teesklev, see on ebatõenäoline.

Till Kleinerti "Der Samurai" on üks neist filmidest, millega loodad ja soovid kohtuda Sitgesi festivalil nii heas kui halvas.

Marjane Satrapi kohtub oma uue filmiga "The Voices", mis pakub filmi, mida temalt oodata võib, head annust huumorit.

Enne "Kosmosejaama 76" peame endalt küsima: mida režissöör selle filmiga soovis?

"Võõra" üks suurimaid vigu on see, et ta pole iseendale truu.

Nagu igaüks, kes on nautinud filmi "Naha all", ei soovita ma seda filmi enda pärast.

Oma mängufilmi debüüdil ei tule Jonas Govaerts halvasti maha ja kuigi "Cubil" pole sära hetki, saab ta pingega üsna hästi hakkama.

Poolel teel Guy Ritchie algusaegade ja Tarantino "Kill Billi" vahele leiame Sion Sono uue lindi "Miks sa ei mängi põrgus?"

Hélène Cattet ja Bruno Forzani naasevad järjekordse hüpnootilise filmiga "Teie keha pisarate kummaline värv", mida saame näha läbi Atlantida filmifestivali.

Veebikonkursi Atlantida Film Fest kaudu saame Jan Hrebejki Tšehhi ettepaneku "Mesinädalad".

Atlantida filmifestivali kaudu saame "Hobustest ja meestest" (Hrosses os me), mis on Islandi kõige uudishimulikum ettepanek.

"Prints Avalanche" on väga kaugel sellest kino tüübist, mida tavaliselt Sitgesi festivalil näidatakse, isegi nii on Kataloonia võistlusel kõigel oma koht.

Pärast 2010. aasta edu oma filmiga "Marutaud" kordavad Iisraeli režissöörid Aharon Keshales ja Navot Papushado koostööd filmis "Big Bad Wolves".

Nagu režissöör ise on oma esietendusel Hispaanias Sitgesi festivalil märkinud, teeb igaüks "Sidususest" omad järeldused.

Me oleme need, kes me oleme või pigem oleme need, kes nad meid teevad. Seda tähendab meile Jim Mickle lausega "We Are What We Are".